reede, 20. veebruar 2009

Eile, umbes kella ühe ajal öösel, hakkasime Kätuga külmkappi peksma, sõna otseses mõttes. Sügavkülm oli nii kohutavalt jääs, et mitte ükski uks enam kinni ei läinud. Veidi aega mitte just vaikset müra ning lihaste tööd,ja oligi jää kadunud. Lihtsalt nii hästi saimegi hakkama. Täna hommikul oli kuulda esimest korda, vähemalt minu jaoks, üle väga väga pika aja ilusat linnulaulu, mitte vareste hädiseid häälitsusi.
Kindlad me muidugi ei ole, kuid tundub, et saame endale vist varsti alumise naabri ka. Positiivne see just väga pole, sest oleme ära harjunud, ja kuna me eriti tasased tüdrukud pole, siis ui ui. Kuid samas, kes teab, nähtu järgi võib pakkuda, et meie alla kolib üpriski vana mees. Tuleb loota, et ta kõrvakuulmisega kõik korras pole.
Taarat tekib viimasel ajal imelikult vähe, milles asi?
Ja ikkagi, VIDEVIK!
:D
tervitades Kessut!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar